Esiletõstetud postitus

pühapäev, 28. jaanuar 2018

Kasaril ja Velisel, 28. jaanuar 2018

Eilne päev oli olnud üsna lubav ja teiseks püügipäevaks valisime majale lähemal oleva kandi. Kasarile vimba otsima.

Hommikul lubasime endale pool tundi pikema une ja alles kolmveerand üheksa paiku startisime jõe poole. Kruusateed on selle pika ja vesise sügisega jõhkralt auklikeks muutunud. Aini mazda sai päris kõvasti vatti, enne kui Vanamõisa kandis põllule ennast parkisime. Esisild läheb vist küll reguleerimisele. Seejärel kand ja varvas üle vettinud maastiku jõeni.

Väljas sompus ilm. Nulli tuuri temperatuur. Kui kõndima hakkasime, hakkas ka veel sadama. Lörtsi. Tuul õnneks risti jõge, lõuna kaarest puhumas.

Jõe äärde jõudes ootas meid ees +102 kõrgune vesi. See tähendas lahtist kaldaäärt, millest üle saamine tundus esmapilgul lootusetu. Lõpuks leidsime ühe koha, kus kandva jääni oli paar meetrit ja miskite puuhalgude abiga saime isegi Tõnu oma matkasaabastes kuivalt jää peale. Jää ise aga väga timm - nii 11+ sentimeetrit.

Võtsime ennast laagrisse samasse kanti, kus eelmine nädal. Tänu vee kõrgusele oli vool üsna tugev ja läks sobiva suurusega marmõssi leidmiseks. Lõpuks kõige suurem punane kuidagi voolus pidama jäi. Suur ta ju oli, aga Pärnus sellega saadud küll. Miks ei peaks siis Kasaris toimima?

Järgnes kaks tundi kammimist erinevates paikades. Mina mõlliga, poisid lisaks ka tirkude/põikidega. Null mis null. Tõnn küll väitis, et keegi oli kirpu puutunud, mul ka kaks korda viirastus midagi noogutilt vastu. Igaljuhul kala me ei saanud hoolimata sellest, et ka lucki väitis üsna mitme augu all kalade olemasolu.

Pool kaksteist otsustasime jõge vahetada. Velisele. Jäält mahasaamine läks aga raskeks. Ma läksin esimesena ja kõik tundus korras olevat. Teisena tuli Tõnu ja teisele halule toetudes tema jalg libastus... järgnes selline kiirus kalda poole, mida pole Tõnu vist paarkümmend aastat suutnud näidata. Matkasaabas oli kerge sõõmu vett hauganud...

Siis tuli Aini kord. Kui tema Tõnut alt vedanud halule astus, vajus too ootamatult vee all olnud jääkihist kolinaga läbi. Sellega oli Ain esmalt ühe jalaga põlvist saati vees ja järgmisel hetkel maandus juba ette poole käte peale. Koheselt käivitus neliveos süsteem ja kutt ronis kiirelt nagu mingi roomik kaldale välja. Jalad jäid täiesti kuivaks - õiged riided kannatavad vees tatsamist küll.
Kahju et kogu seda nalja videosse ei taibanud võtta, oleks ka delfisse nädala video tootnud:-)

Kella kaheteistkümne paiku olime Velisel. Ka siin vesi kõrgem kui tavaliselt (+73), kuid jääpeale saamisega probleeme polnud.  Sättisime ennast alguses ahvena ja hiljem särjepiirkonda.

Vahet väga polnud. Ahven ei võtnud ja särjepiirkonnas võtud sellised, et otsa lihtsalt kala ei saa. Ei aidanud ka ühe sääsevastsega meelitamine. Tänu voolule ei saanud ka väiksemaid kirpe kasutada ja nii see nullitamine kestis.

Mingi hetk otsustasime idanaabrite kombel söödakorvi kasutada ja nii mõnedki punnid välja meelitada. Tulemuseks jälle sellised ülinõrgad võtud, millest kaks lõpuks ära realiseerisin - ahvenapunn ja kiisk. Vähemalt oli midagi unna otsa panna. Teised ei saanud miskit. Tõnn oli otsustanud Ainilt õppust võtta ja nullitas samuti usinalt.

Kella kolmeni passisime, siis tulime tulema. Täiesti uskumatu antivõtt, aga noh võit sai koju jäetud ja teised nullil hoitud:-). Mida sellest kalatust püügikorrast õppida on, siis vast seda, et kui Kasaris vesi üle +90 siis kirbutama pole mõtet minna. Vähemalt mitte kesktalvel. Tänasele võtule vajutas ilmselt olulise pitseri kolinaga kukkunud õhurõhk. Eilne 762 mm asendus pühapäeva pealelõunaks 749 mm-ga. Ei tea kas Pärnus oleks ka nullitanud?

Kahe päeva lõpptulemus oli siis selline, et Ain, kes kaks päeva nullitas läks kotitäie vimbadega koju:-)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar